Desperados: Wanted Dead of Alive (2001)
1881 – New Mexico. On toimunud rida rongirööve ning neis kahtlustatava – El Diablo – eest on välja pakutud $ 15 000. Selline summa meelitab loomulikult kohale vana pearahaküti John Cooper’i. Kuna aga paharast on tarvis kõigepealt üles leida ning sedasorti inimeste otsimine toob alati jamasid kaela, on tarvis sidekicke, kes juhuslike kuulide ette satuksid. Sedasi hakkabki Cooper oma vana kampa kokku ajama, et teenida endale raha õlle ja suitsu ostmiseks…
Desperados on metsiku lääne teemast nõretav 2D isomeetrias taktikaline seiklusmäng. Tegu on väga haarava ning põneva ajaveetmisviisiga, mis tõmbab mängija 19. sajandi lõpu Uude Maailma, kus peamiseks rahu tagajaks on mehe kuuelasuline. Laienev raudtee, kullalaadungid, kolonistide kokkupõrked põliselanikega, bandiidid ning raisakotkad on üheks elu osaks.
Mäng algab sellega, et peategelane – John Cooper – jõuab Opelousa-nimelisse pisikesse asulasse, et alustada oma seltsimeeste otsimist. Seal peab ta kinni vana sõber, kes temaga kõiksugu kihlvedusid sõlmib, pärast molli kütab ning lõpuks Johni asjad pihta paneb. Seda muidugi ei saa lubada ning esimesena tulebki õiglus jalule seada.
Esimesed tasemed mingi uue tegelasega kohtumisel on alati õppetasemed, kus mängija saab tutvuda karakteri omaduste ning varustusega.
Kõik Cooperi sõbrad on aga jõledamad kaabakad ning seega tuleb neid enne kampavõtmist kusagilt jälle päästa. Neeger Sam üritab mingit algelist töölisühingut moodustada ning saab istanduse omanikult kabaga. Dr. Arthur McCoy on aga pettuse eest surma mõistetud ning tema tuleb lausa võllast ära päästa – miskipärast tuli meelde Good, Bad and the Ugly. Iiri päritolu elukutseline hasartmängur Kate aga jäi pokkerilaua taga tüssamisega vahele ning temagi tuleb enne El Diablo püüdmist jõeaurikult välja päästa.
Mäng on oma isomeetrilise vaatenurgaga ääretult lummav ning kaunis. Lisaks on minu meeles heliline taust väga õnnestunud, saates kogu mängu tühermaalt puhuva tuule vilinaga, vadistavate külamuttidega kusagil linna südames ning teemakohase muusikaga.
Samuti on Desperadost kiidetud ka võrdlemisi nutika AI tõttu – asi mis hiljem teises osas suht metsa keerati. Väga raske on lihtsalt õhku tulistada ning kohalejooksvaid vaenlasi kõmmutama hakata (tegevus, mida mängu eelkäijas väga edukalt kasutada sai), kuna relvas on vaid teatud arv padruneid ning isegi kui vastane annab piisavalt aega laadimiseks, tekib ajapikku relva ülekuuminemise probleem, mistõttu see lõpuks tõrkuma kipub. Lisaks ei tea vaenlase tagalas täpsemat luuret tegemata kunagi, kui palju vastaseid kusagil uste taga luusida võib.
Igal tegelasel on omad unikaalsed ning mõned ühised oskused (näiteks oskavad kõik tüübid ratsutada). John on tubli rusikamees ning kiireim relvahaaraja. Doc’il on kotis uinutava gaasiga kitse põied ning haavuraviv salv. Kate suudab ka kõige homomad mehed oma armsa säärejooksuga ära võluda. Kokkuvõttes on võrdlemisi raske (kuid mitte võimatu) kogu taset ühe tüübiga läbi teha, vaid tuleb mitmete võimeid kombineerides leida parim lahendus.
Näiteks on suht ohtlik ronida majja, kus vaenlased kössitavad, kuid südametunnistusega bandiit Sanchez võib julgelt uksest sisse hüpata ning tüübid koos aknaraamidega välja lennutada. Lukustatud ustega suudab aga edukalt hakkama saada soolapuhujaks tembeldatud Doc.
Kui mängu eelkäijas Commandos‘es oli võimalik (kuigi väga vähe levinud) level lihtsalt läbi joosta, kõmmutades kõik vastutulevad natsid maha ning vajadusel kuhugi nukataha varjuda, siis Desperados on rohkem üles ehitatud vaiksele asjaajamisele. Paljudel tegelaskujudel on inventaris üht-teist vaikset, millega paharastidele õpetust anda – kellel nuga, lõgismadu, uinutav gaas, kingakonts või püssikaba).
Ainukeseks asjaks, mille kallal vinguda võiks, on kehvapoolselt realiseeritud videod, kuid needki on täiesti tipptasemel, kui võrdluseks võtta Desperados 2. Kui tahta tõesti ägedat westernikogemust, võib kõrvale lükata kõik Lucky Luke’d ja Gunslingerid ning võtta ette Desperadose 25 levelit (Wild Gunman on ehk ainuke, mis on ägedam).
Üks Gamespoti arvustaja tõi negatiivse poolena välja kiire mängutempo, mille tõttu on võimatu korraga kordineerida kõikide tegelaste tegevusi samal ajal… Ilmselt ei ole ta tuttav kiirtalituse võimalusega, millega saab samal ajal tegeleda ühe tegelasega, kui teine sooritab enneantud tegevusi.
Lõpetuseks pean tunnistama, et pole seda ausalt-öeldes ise läbi mänginud, vaid alati kuhugi 14′nda leveli kanti toppama jäänud… Soovin edu!
In: arvustus · Tagged with: gunslingers, Wild west
on January 29, 2010 at 9:14 am
Permalink
Commandoses(Ma usun, et sa pidasid silmas esimest Commi) oli võimalik ainult(mälu järgi) 2 levelit kõmmutades läbi joosta.
Iseasi milleks seda tegema oleks pidanud…
Desperados oli kuidagi lihtsam ning lõpus tuli sisse rämedalt kordusi kus kõik mehed tuleb võtmeprobleemi lahendamiseks panna tegema samu liigutusi, mida nad on pidanud juba eelmiste levelite lahendamiseks tegema…
Ma ise jäin toppama kuskile 20-23 leveli kanti , kuna lihtsalt ei viitsinud enam.
)
Võrdluseks: Comm I-e ma mängisin kuidagi moodi vist isegi läbi….
Desp. 2-es ma läbisin ca 3 tunniga umbes 7 või 8 levelit(raskusaste +1
Comm. II-e ma panin peale ja võtsin maha ning kolm oli ikaldus.
Muuseas soovitan sellist peal nagu Fallout Tactics. Poel ise sellega suurt saanud tegeleda kuna alati on mingi kala olnud.
Muidugi on Fallout I ka tase omaette ning isegi kolmas pidi kuradi hea olema, aga kui RPG ei meeldi siis pelage Fallout Tacticsit.
Lisa. Ma ei suuda välja mõelda, et kumb kehvem mäng oli, et kas Desp II või Com. III
on January 30, 2010 at 5:34 pm
Permalink
Ma nüüd täpselt ei mäleta aga kogu mängu jooksul oli vist kaks levelit, mis tundusid esialgu võimatuna, kuid lõpuks suutsin ma selle läbi mängida. Lõpu boss ehk siis Diablo oli küll päris haige, kuna mingi kolm päeva läks vähemalt, et läbi teha. Selle mängu puhul on kindlasti tegemist klassikaga.
on January 31, 2010 at 11:40 pm
Permalink
hea mäng kurat, sellised ei tehta enam :/
on February 9, 2010 at 4:36 pm
Permalink
Fallout Tactics’it olen isegi mänginud… Aga see tüütas suht kiirelt ära. Peaks muidugi veelkord proovima – mäng ise oli täitsa kenake. Just see jäigi nõrgaks, et Falloutist ootaks nagu korralikke dialooge ja mõnusat rollimängu…
Kuigi Commandost sai enne Desperadost mängitud (tuli teine ju palju varem välja), sai viimane kuidagi südamelähedasemaks… Commandos 3 oli täielik käkk… Teist osa ei ole proovinud – tõmbasin ära, kuid hetkel ootab kettal, kuna mul Desperadoset kopa ette viskab.
Teine Depressaadrose osa oli suhteliselt mage, kuid sõbraga koos oli seda lahe mängida ning tipideta indiaanlasi mõnitada (kes on näinud Cannibal: The Musical’i, mõistab). Nõrgaks küljeks jäi shoot’n'run taktika, mis täiesti töötas… Olen tegelikult viimasel ajal mängides kahjuks sama märganud ka mõningate esimese osa levelitega.
on March 4, 2010 at 3:16 am
Permalink
Uinutava gaasiga kits?